Teeme loodusele pai - Lihuniku Äri

Teeme loodusele pai

Viimasel kümnendil on loomakasvatusele, sh eriti veisekasvatusele, heidetud ette kliimavaenulikkust. Seos kasvuhoonegaaside emiteerimise, maa ebamõistliku kasutamise ning loomakasvatuse vahel on tõepoolest olemas, ent süü ei lasu siiski veistel ega teistel loomadel – probleemiks on viis, kuidas inimene neid loomi kasvatab.

Maailma äratoitmise vajaduse ja kasumi suurendamise nimel soovitakse saada võimalikult väikeselt alalt maksimaalselt toodangut. Tulemuseks on monokultuurid, mulla degradeerumine, elurikkuse kadu, mõistusevastased tingimused loomadele ja järjest suurenev vajadus veterinaarravimite ning agrokeemia kasutamiseks. Mis ehk peamine: põllumajanduse intensiivistumine ei ole andnud looduskeskkonnale mitte ruumi juurde, vaid kasvava tarbimisvajaduse nimel hammustatakse loodusest järjest lisa. Põllumajandusega tegeletakse ligi 40%-l planeedi maismaapinnast...

Eestis on loomakasvatus olnud vajalik, et hoida meie liigirikkaid kooslusi ning saada kõhutäidet. Jah, me võiksime küll süüa kogu taimestikku ning kõiki vilju ja juuri, mis siin kasvab ja mis on söögikõlbulik, ent sellise toidu energiaväärtus on meie jaoks liialt madal. Sellepärast on olemas rohusööjad loomad – ulukid, veised, lambad. Nemad muundavad madala toitainesisaldusega rohelise massi valgu- ja toitainerikkaks lihaks, millega me saame täidetud oma energiavajaduse ning saame kätte eluks vajalikud mineraalid ja vitamiinid.
Veise peeretamise kaitseks tuleb öelda ühtteist veel. Maailma suurimad süsinikupangad on mullad, need hoiustavad viis korda enam süsinikku, kui kogu maailma metsad kokku. Rohumaaveistel on võime siduda orgaanilist materjali tagasi mulda, mis läbi toimub süsiniku eemaldamine atmosfäärist ning seejärel selle sidumine mulda. Niimoodi paraneb mulla kvaliteet märgatavalt ning süsiniku hulk atmosfääris väheneb, seda tegelikult märgatavalt. Tänaseks usuvad ka paljud juhtivad teadlased, et kasvuhoonegaaside vähendamiseks peaksime kasutama just nimelt rohumaid ning nendega koosluses olevaid veised, lambaid või teisi rohusööjaid.

Meie kodutalu veised kasvavad kaunitel Vaidva luha karjamaadel ringi uidates. Oleme neile toeks kui nad seda vajavad – oleme ehitanud neile kuiva ulualuse, kuhu külma tuule eest peituda ning talve saabudes viime neile heina ja silo. Noh jah, vahel maiustavad nad ka raasukese leivaga, mida lastele anda meeldib.
Samal ajal teevad nemad pai Vaidva luhtadele, hoides meie koduluhad elurikkana. Rohumaaveised ei vaja inimese toidulaualt sööki juurde, vaid väärindavad rohundid meile vajalikuks valguks. Hooldades rohumaid ei tooda nad süsihappegaasi juurde, nad seovad selle meie muldadesse, et sealt saaksid kasvada uued taimed. Tähtsa osa oma veevajadusest saavad veised kätte mahlastest taimedest ning lisa leiavad meie maade looduslikest veekogudest. Karjamaade valvajana toovad meie rohumaaveised väga väärtusliku kraami muldadesse, liigrikkusesse ning viimaks ka meie toidulauale.