Viimasel kümnendil on loomakasvatusele, sh eriti veisekasvatusele, heidetud ette kliimavaenulikkust. Seos kasvuhoonegaaside emiteerimise, maa ebamõistliku kasutamise ning loomakasvatuse vahel on tõepoolest olemas, ent süü ei lasu siiski veistel ega teistel loomadel – probleemiks on viis, kuidas inimene neid loomi kasvatab.

Maailma äratoitmise vajaduse ja kasumi suurendamise nimel soovitakse saada võimalikult väikeselt alalt maksimaalselt toodangut. Tulemuseks on monokultuurid, mulla degradeerumine, elurikkuse kadu, mõistusevastased tingimused loomadele ja järjest suurenev vajadus veterinaarravimite ning agrokeemia kasutamiseks. Mis ehk peamine: põllumajanduse intensiivistumine ei ole andnud looduskeskkonnale mitte ruumi juurde, vaid kasvava tarbimisvajaduse nimel hammustatakse loodusest järjest lisa. Põllumajandusega tegeletakse ligi 40%-l planeedi maismaapinnast...

Traditsiooniline loomakasvatus eelkõige inimese toitmise eesmärgil on tänaseks kujundanud Eestimaast piirkonna, kus asuvad maailma mastaabis väga liigirikkad rohumaad. Ja liha on inimese toidulaual alati olnud ning on ka praegu ja tulevikus väärikal kohal. Puhtalt toitumise aspektist on inimese kehale lihast saadavaid aineid, mineraale ja vitamiine raske organismile vastuvõetaval ja vajalikul kujul asendada. Ka on liha energiaväärtus võrreldamatult suurem taimse toidu omast. Evolutsiooni käigus taimtoiduliseks kujunenud loomad väärindavadki inimese jaoks väheväärtusliku rohelise massi valgu- ja toitainerikkaks lihaks. Söödavate taimede liigirikkus looma toidulaual koos vabadusega elada rahulikku loomaelu värskes õhus peegeldub otseselt liha kvaliteedis – maitses, tekstuuris ja keemilises koostises.

Loomakasvatuse kliimavaenulikkuse renomee tugineb tõigal, et nende kõhutuulest lendab tähtede poole üksjagu metaani, mis on teatavasti üks kahjulikumaid kasvuhoonegaase. Tegemist on siiski vaid pooliku tõega, mis jätab tähelepanuta loomade mõju atmosfääris leiduva ja samuti kliimasoojenemist põhjustava süsiniku sidujana. Nimelt on maailma suurimad süsinikupangad mullad, mis hoiustavad viis korda enam süsinikku kui kogu maailma metsad kokku. Rohelisse taimestikku seotud süsinik püsib seal vaid kuni taime hävimiseni ning kõdunemise käigus lendub taas atmosfääri. Rohumaaveised oma toitumistsükliga viivad taimedesse talletatud süsiniku oma väljaheitega tagasi mulda, kus see püsib ajaliselt kauem. Nii et lisaks mulla kvaliteedi parandamisele väheneb ühtlasi süsiniku hulk atmosfääris. Tänaseks näitavad ka paljud teaduslikud uuringud, et kasvuhoonegaaside vähendamiseks peaksime rohkem kasutama just nimelt rohumaid ning nendega koosluses elavaid veiseid, lambaid või teisi rohusööjaid.

Meie kodutalu veised kasvavad Eesti lõunapiiri ääres kaunitel karjamaadel ringi uidates. Oleme neile toeks, kui nad seda vajavad – oleme ehitanud neile kuiva ulualuse, kuhu soovi korral külma tuule eest peituda, ning talve saabudes viime neile heina ja silo. Suure osa oma veevajadusest saavad veised kätte mahlastest taimedest ning lisa leiavad meie maade looduslikest veekogudest. No ja vahel maiustavad nad ka raasukese leivaga, mida lastele anda meeldib:)

Samal ajal teevad nemad pai meie kodukandi – Vaidva – luhtadele, hoides neid elurikkana. Rohumaaveised ei vaja inimese toidulaualt sööki juurde, vaid väärindavad inimesele söögiks kõlbmatu rohemassi meile vajalikuks valguks. Hooldades rohumaid ei tooda nad süsihappegaasi juurde, vaid seovad selle meie muldadesse, et sealt saaksid kasvada uued taimed. Eluring on katkematu. Loomulikul viisil.